Kevaditi võib Peipsi rannikul hea õnne korral näha põnevat loodusnähtust: tugev tuul on randa ajanud majakõrgused jääkuhilad. Õnn on see muidugi vaid looduspiltnikule. Kohalikud elanikud ilmselt ei ole sellest looduse vallatusest kuigi vaimustunud. Ajaloost on ju teada juhtumeid, kus peatamatud jäävallid on oma teelt minema pühkinud terveid maju. Räägitakse koguni, et saja aasta eest viis jää minema pool Nina küla.

Kuna sel aastal puhusid märtsi esimesel poolel peamisel lõunakaarte tuuled, tekkisid viie-kuue meetri kõrgused jäämäed seekord Peipsi põhjarannikule, männimetsaga kaetud kaunite liivaluidete äärde. Mõned jäävallid jõudsidki luideteni välja, teised jäid aga tuule raugedes pidama veidi kaugemal.

Sel hommikul, kui pildistama läksin, oli tuul juba vaibunud. Öösel oli olnud mõni kraad külma, mis kattis jäätükkide vahel oleva vaba vee õrna jääkirmega. Nii ongi pildil justkui läbilõige jää eluetappidest. Värske jää, mil vanust vaid mõni tund, ja vanemad jäävormid, mis on üle elanud kogu talve. Nüüd ootab neid aga ühine saatus: kevadine päike on kohe-kohe silmapiiri tagant tõusmas ning asub halastamatult seda idüllilist jäämaailma sulatama.

Eesti, Märts 2014