On mõnus hiliskevadine tuulevaikne hommik. Päike kumab juba horisondi tagant ja kuu sätib end metsatuka taha unele. Üle soo hõljub pehme uduvaip. Taamal on kuulda sookurgede trompetihüüdeid.

Naerukajakapere on äsja ärganud ja asunud hommikuste toimetuste kallale. Nende pesa on rajatud soolombil asuvale mättale, kuhu maismaakiskjad ligi ei pääse. Vanalind hakkab peagi poegadele toitu hankima, kuid pojad jäävad terveks päevaks turvaliselt mättale mängima ja oma toidukorda ootama.

Sellise siira keskkonnaportree saamiseks oli tarvis toimida veidi teistmoodi kui loodusfotograafias tavapäraselt kombeks. Sobiva vaatenurga saamiseks oli tarvis pääseda pesale väga lähedale ja varjetelgi kasutamine ei tulnud antud juhul kõne allagi, kuna oleks linnupere elu liialt häirima hakanud. Seetõttu jätsin lainurkobjektiiviga peegelkaamera koos isetehtud päästikuga mitmeks kuuks omapäi sohu. Programmeerisin kaamera pilti tegema kindla intervalli tagant – päikesetõusu ja -loojangu paiku, mil valgus on magusaim ja ka looduses on vilkam elu. Pildi tegemise ajal olin ise kodus sooja teki all.

Eesti Looduse fotovõistluse peaauhind 2019.